Niisama: SEB Tallinna maraton 2016 ehk kas see siis ongi maraton?

Tänaseks on juba mitu päeva sellest oodatud ja kardetud sündmusest mööda läinud, aga ma ei oska sellest kuidagi kirjutada. Natuke kurb on välja öelda, et põhiline emotsioon, mis mind peale oma elu esimese maratoni finišit tabas, oli pettumus. Õnneks oli see küll ainult esmaemotsioon ja hiljem sain ikka ka paar päeva pilves olla, aga siiski, kuhu jäid lubatud eufooria ja õnnepisarad?


Viimased jooksutrennid enne maratoni tegid mind ärevaks. Pulsi ja tempo suhe oli kõigil palju viletsam kui ma harjunud olen, lisaks andsid esmaspäeval endast tugevalt tunda nii parem puus kui uue tulijana jalalabad, mis mingil põhjusel äkitselt enam üldse põrutusi ei kannatanud. Ühelt poolt ma muigasin enda üle, sest ma olen praeguseks juba nii palju teiste maratoni-ettevalmistustest pajatavaid blogisid lugenud, et teada, et umbes nädal enne starti kirjutavad kõik, et “oi, ei tea, kas ma üldse peaks sel aastal maratoni jooksma, ma olen vist vigastatud” ja “ma siiski lähen, aga head aega ma sel aastal joosta ei looda, veab kui vähemalt katkestama ei pea”. Aga, pagan, mul ju tõepoolest oli  konkreetselt valus joosta isegi lühikest maad. See ei saa ju olla närvidest?

Ehkki ma olin 2 nädalat enne maratoni täpselt ära otsustanud, mis ma selga ja jalga panen, et hiljem paanikas mitte mingeid rumalusi teha, siis hakkas nüüd muidugi tunduma, et peaks ikka uued tossud jalga panema, sest vanade tallad ei suuda enam lööke kuigi palju amortiseerida. Aga ma surusin selle tunde maha, sest maratonil uusi tosse ei katsetata, ja läksin siiski vanadega. Ka särgi osas tahtsin veel viimasel õhtul muudatust teha, sest olin koos stardimaterjalidega kätte saanud maratoni särgi ja see tundus seljas palju mugavam kui minu oma. Lõpuks otsustasin siiski värvi pärast enda oma panna: lubatud 22 soojakraadi ja lauspäikesega võiks valge särk siiski otstarbekam olla kui must.

Kuna ma olin juba pool aastat tagasi oma puhkusekalendrisse maratoni järele 2 vaba päeva märkinud, aga tööl sattus olema hetk, kus see oleks tähendanud, et umbes 10 meest peab need 2 päeva minu pärast lihtsalt niisama passima, kuna ma ei ole oma töölõiku õigeks ajaks valmis saanud, siis läksin laupäeval tööle. Võib-olla oligi parem, sest nii jäi vähem aega närveerimiseks. Minu pasta-party toimus lõuna paiku ühes kaubanduskeskuse söögikohas, kus ma sain 9 euro eest süüa oma elu kõige jäledamaid spagette, mida ma pärast tükk aega üritasin mitte välja oksendada. Lohutuseks läksin ostsin endale pärast supermarketist õhtusöögiks ühe karbi Mamma-kaubamärgi forelli pastat, ja ausõna, see maitses paremini, ma ei tea, kuidas see võimalik on. Ja siis veel mineraalvett, viinamarjamahla, banaani ja niisama head ja paremat.


Hommikul ärkasin kell 6:30. Toimetasin loomad, keetsin putru, pressisin sellest natuke endale sisse, lasin K-l enda selja pulsivöö piirkonnas ära plaasterdada, vaseliinitasin varbavahed (minu õrn koht), kaenlaalused ja panin midagi ka pulsivöö alla. Olin kas vana rahu ise, või siis ärevusest nii tuim, et enam arugi ei saanud, et mingi närv sees oleks. Lihtsalt tegin, mis vaja, ilma ühegi toimingu juures pikemalt juurdlemata.

Vabaduse väljakule jõudsin piisava ajavaruga, umbes 45 min enne starti. Ostsin High5 telgist endale veel 3 geeli lisaks ja suundusin pakihoidu. Minu üllatuseks kohtusin seal töökaaslasega, kes minu teada plaanis sel aastal poolmaratoni joosta ja seega oleks pidanud veel kodus magusat und põõnama. Selgus, et ta tuli rajale saatma oma õde, kes oli oma elu 101. maratoni (jah, 101. maratoni) stardis. Sai muidugi mõnusalt lobisetud ja lõõbitud ning selle käigus esimene tõsisem viga tehtud: ma unustasin äsja ostetud geelid seljakotist geelivöösse ümber laadida ja andsin seljakoti pakihoidu ära.

Viimase 2 nädala jooksul enne maratoni olin ma jõudnud järeldusele, et High5 geelid on minu kõhule siiski palju leebemad kui SIS omad, ja otsustanud, et igaks-juhuks söön ainult neid. Plaan nägi ette 1 geeli sisseluristamist iga 40 min järel ja distantsi läbimist umbes 4 tunniga, seega oli mul vaja kaasa võtta 5 geeli. Tegelikult oli mul stardis geelivöös ainult 3 geeli, aga siis ma seda veel ei teadnud.

Ahjaa. Ma ei ole veel ju kirjutanud oma eesmärkidest. Esimene kõige tähtsam eemärk oli raja läbimine ilma kõndimata. Ajalist eesmärki ma päris hästi seada ei osanud. Kalkulaatorid, nii marathon100 kui Polari kodulehel, lubasid mulle maratoni ajaks alla 3:45, aga see tundus ulme, arvestades, et tegemist on minu esimesega ja, et minu seni pikimal jooksul (32 km) vajus mu tempo lõpus ikka väga ära. Tempotrennide järgi oletasin, et 4-tunni tempo 5:40 min/km võiks mulle heal päeval ehk isegi jõukohane olla, sellega peaks mu pulss 3. tsoonis püsima, mis peaks tähendama üsna mõnusat enesetunnet. Natuke kõhklusi tekitas see, et maratoni päev kahjuks ei olnud minu jaoks füsioloogilises mõttes hea päev, et mitte öelda, see oli halvim, mis olla saab. Nii otsustasingi, et hea tulemus oleks, kui lõpetaksin enne esimesi poolmaratoonareid, kes alustavad 3 tundi hiljem. Kevadel, kui ennast maratonile registreerisin, olin oma eeldatavaks lõpuajaks märkinud 4:15.

Mida ma tundsin stardikoridoris? Ega eriti midagi. Ootasin lihtsalt, et saaks lõpuks ometi jooksma hakata. Põlv vist natuke ikka värises, aga üldiselt olin ma ennast vaimus valmis pannud, et saab olema raske, väga raske, aga ma teen selle ära, ilma mingite kahtlusteta, kui just mingi looduskatastroof mind ei taba.

Minu läheduses oli 4-tunni tempomeister, minust natuke eespool, eelmises stardigrupis, heljusid 3:45 õhupallid. Otsustasin, et võtan esialgu sihtmärgiks need eespool olevad õhupallid ja kui pulss tõuseb liiga kõrgele, siis võtan tempo aeglasemaks.


Start!

Ma olin enne lugenud, et hea turvaline oleks joosta esimene pool maratonist 3. pulsitsoonis ja seejärel, kui energiat ja jõudu on, tempot tõsta. Esimestel kilomeetritel ma muudkui vahtisin oma pulsikella ja lasin inimestel endast mööda joosta. 3:45 õhupallid, millele ma algul järgneda püüdsin, panid ajama tempos, mis minu pulsikellal väljendus nubrites 5:12. Khm, tänan, ei, kui ma tahan 3. tsoonis püsida, siis on seda minu jaoks pisut liiga palju. Otsustasin jälgida ainult oma pulsikella ja ümbritsevast ennast liialt mitte segada lasta. Raske oli see omas tempos kulgemine, kui teised muudkui mööda jooksevad, aga umbes Piritani või ehk isegi esimese tagasipööramiseni suutsin siiski pulssi peaaegu planeeritud vahemikus hoida. Kaasjooksjate vestlusest noppisin välja, et 4:00 tempogrupp on mul veel selja taga. See sobis mulle.

Millalgi peale tagasipööret aga vajus äkitselt selja tagant peale suurem inimmass. Mõne hetke pärast taipasin, et see peab olema 4:00 tempogrupp. Ma ei saanud aru, kuidas see saab olla, sest olin enda arvates liikunud tempoga 5:30 min/km, 4-tunnine tempo aga peaks olema 5:40. Peale väikest kõhklushetke loobusin kõigist oma varem tehtud plaanidest ja tõstsin tempot, sest, no kuulge, juba esimesel ringil 4 tunni grupist maha jääda, mis mõttes? Pulss tõusis 4. tsooni.

Esimene ring tuli kergelt. Mul ei olnud algusest peale ühtki kahtlust, et ma esimese ringi probleemideta ära jooksen, sest poolmaratone olin ma trenni käigus läbinud selleks ajaks nii palju, et mul pole aimugi, kui palju neid tegelikult oli. Minu ainus võistlustel joostud poolmaraton oli joostud algusest lõpuni laktaadi lävel, seega praeguses tempos, 3. ja 4. pulsitsoonis, jooksmine oli puhas mugavussport.

Peale esimest ringi hakkas aga uuesti tunduma, et 4-tunnine grupp liigub liiga kiiresti. Minu kella järgi oli grupi tempo pisut kiirem kui 5:30 min/km. Mul ei olnud küll füüsiliselt sugugi raske, aga mõistus ütles, et kui mul alla-4-tunni aja jooksmiseks on vaja tempot 5:40 ja ma olen juba pool maad jooksnud sellest kiiremas tempos, siis, et säästa ennast lõpukilomeetriteks, võiks tempot alla lasta. Jäin tahtlikult grupist maha.

Üsna pea selgus aga, et kiirem tempo oli mul juba niivõrd jalgadesse harjunud, et aeglasemalt joosta oli väga raske. Selleks, et pulssi 3. tsooni tagasi saada, oleks pidanud tublisti tempot vähendama. Isegi nii palju, et ma ei oleks sellise tempoga kokkuvõttes enne 4 tundi finišisse jõudnud. Mul oli pool maratoni juba seljatatud. Mul oli seega lubatud joosta nii kiiresti kui jaksan. Aga. Ma olin sellel esimesel poolel juba nii palju kiirust ületanud, et kas ma ikka kestan lõpuni ära? Lõppkokkuvõttes jätkasin ma jooksmist tempos 5:30 min/km, sest see oli tol hetkel minu jaoks mugav. Süda jätkas põksumist 4. pulsitsooni vääriliselt. 4 tunni grupp aga oli juba ära läinud.

Ma ei mõelnud väga palju kilomeetritele. Ma lihtsalt jooksin. Muigasin möödudes meelelahutuspunktide üle, mis maratoni teiseks ringiks olid suuremalt jaolt oma pillid juba kotti pakkinud. Jooksin vist juba üsna omas mullis. Fotopunktis siiski jaksasin veel korraks suunurki tõsta (asi mida ma veel kõvasti harjutama peaksin). Vaatasin vastutulijate nägusid. Need olid mornid. Eranditult. Väga mornid.

Minu rajale võetud High5 geelid olid otsa saanud. Kugistasin alla esimese ringi geelipunktist kaasa haaratud SIS geeli ja jäin selle tagajärgi ootama. Tagasiteeks varusin sealt samast uue geeli.

Tagasipöördepunktis silmasin silti “32 km”. Nii. Nüüd ma siis olingi senitundmata maal. Ma ei olnud enam tükil ajal oma kella vaadanud, mõni aeg peale tagasipööret aga märkasin, et kilomeetriajad on aeglasemaks jäänud. Klõpsisin natuke nuppe, tegin kindlaks, et kogu distantsi keskmine tempo on ikka veel 5:30 lähedal, ja ostsustasin, et viimasel 10 km on täiesti okei natuke aeglasemalt joosta ja vahepeal võib tempo koguni üle 6:00 lasta ilma et 4 tunni piiri ületamine väga ohtu satuks. Seda enam, et lauspäike lõõskas lagipähe ja õhk kuuma asfalti kohal virvendas. Varsti lisandus valemisse ka tegur nimega “kõhuvalu”. SIS geel oli oma töö teinud. Või siis otsustas mu kõht lihtsalt niisama valutama hakata.

Jäin ootama paljuräägitud “seina”. Umbes 35. kilomeetri paiku, nad räägivad. “Järelikult on mul veel paar kilomeetrit selleni minna,” mõtlesin. “Siis läheb raskeks.”

Fotograafile ma enam ei naeratanud. Mõni pealtnäha sportlik mees minu ees läks kõnnisammule üle. Mõni jäi seisma. Mõned jooksid mööda. Mul ei oleks saanud olla rohkem ükskõik.

35. kilomeeter jõudis kätte. Seina ei olnud. Noh, ega ta ilmselt kohe kilomeetriposti kõrval ei seisagi, ehk tuleb veel.

Minu kogu distantsi keskmine tempo püsis kella järgi ikka veel alla 5:40, seega võisin enne lõpuspurti endale kerget puhkust lubada. Pulss muidugi aeglasemast tempost hoolimata alla ei tulnud.

Minust möödus neiu, kelle kõrval sõitis jalgrattal sõbranna ja teda ergutas. Oi, kuidas see mind tol hetkel närvi ajas. Ta kordas väsinud häälel iga natukese aja tagant samu lauseid. Ei midagi originaalset või säravat. Silmasin lühikestes pükstes eesjooksja reiesisekülgede kokkupuutekohas tumedaid plekke, mis sinna eeldatavasti hõõrdumise tagajärjel olid tekkinud, ja sisistasin mõttes tema sõbrannale: “sul ei ole õrna aimugi, mida L. praegu tegelikult tunneb, ole ometi vait!”. Nojah, ma vist õnneks ei ole ainus, kellele maratoni lõpukilomeetritel kõik närvidele käib, lugesin just Margiti blogi. 🙂

Kadriorus, Peda ristmiku juures, hüüdis keegi pealtvaataja, et 2 km on veel minna. Mõtlesin, et vist on aeg kergeks lõpukiirenduseks ja vaatsin kella. Esimest korda vaatasin päris kella, mis näitas päris kellaaega: “Shit! Ma ei jõua ju enam ühegi valemiga kella 13:00-ks Vabaduse Väljakule!” Tõstsin tempot ise närviliselt kella nuppe plõksides: minu kella järgi oleks mul pidanud olema läbida veel üksnes ligi 1 km. Sildid raja kõrval näitasid paraku selgelt, et pealtvaatajal on õigus: finiš on 2 km kaugusel. Sai selgeks, et olen teinud veel ühe suure vea: usaldanud liialt oma pulsikella.

Viimasel 2 kilomeetril kõikus mu pulss laktaadiläve piiril. Ma teadsin, et midagi enam teha ei ole, 4-tunni-rong on lõplikult läinud, aga jonn oli minu sees ikka tugev ja pigistasin endast kõik välja, mis sealt veel pigistada oli. Ma ei mäleta nendest kilomeetritest eriti midagi. Vist oli kerge tõus. Vist hakkas vahepeal pistma. Vist möödusin mõnest eesjooksjast. Vist hüüdis keegi raja kõrvalt: “Veel jõuad alla nelja tunni!”. Ta eksis. Mul vist tekkis hetkeks isegi mingi arusaamatu lootus, et mu kell (GPS-ga kell) näitab lisaks kilomeetritele valesti ka kellaaega, aga ajatabloo finišijoone kohal näitas halastamatut tõde. Ma olin hiljaks jäänud!

Ma küll märkasin, et munakivid finišisirgel tundusid talla all ootamatult valusad. Ma märkasin, et minu nimi hüüti üle Vabaduse Väljaku. Märkasin, et üks tüdruk lebas kanderaamil. Aga kõik, mis mu pähe tegelikult mahtus, oli üks ainuke mõte: “Ma olin kogu aeg nii kindel, et ma tulen finišisse alla 4 tunni, et ma vahepeal isegi ei viitsinud enam pingutada, ja ma ei saanud sellega hakkama. Ma olen täielik läbikukkumine!

Ma imestan, et ma nutma ei hakanud. Nii suur oli minu pettumus. Medali ja muu finiši järel jagatava nänni kogusin kokku kuidagi poolunes ja kinnisilmi. Maadlesin pikalt Vichy veepudeli korgiga, mida ma lahti keerata ei jaksanud ja mõtlesin, mis tore reklaam see neile on. Otsisin silmadega kedagi, kellelt abi paluda, aga kõigil paistis iseendagagi palju tegemist olevat. Lõpuks hakkasin toibuma ja sain pudeli siiski iseseisvalt lahti.

Piilusin sisse toidu- ja massaažitelki, aga sealne higi- ja toidusegune lehk ajas iiveldama. Lonkisin pakihoidu ja, kui olin telefoni kätte saanud, helistasin K-le, et ta mind koju toimetada aitaks.

Tunne oli tühi. “Ah selline ongi siis maraton,” mõtlesin. “Ei olnudki ju nii kohutavalt raske. Aga kuhu jäid vaimne kirgastumine, katarsis ja eufooria?


Minu Polari kella järgi oli läbitud distantsiks 42,92 km, ja minu keskmine tempo jäi kella järgi alla 5:40, just nii nagu ma olin lootnud. Ma olen varem korduvalt võrrelnud selle kella näidatavaid kilomeetreid reaalsete kilomeetripostidega maanteel ja jõudnud järeldusele, et ta näitab distantse tegelikust pigem lühematena kui pikematena. Ka kõigil senistel võistlustel, mida, tõsi küll, ei ole just palju, on kell näidanud distantsi lühemana. No misasja ma ometi sel maratonil siis raja ühest servast teise pidin tuigerdama, et nii läks?


Nüüd, mitu päeva hiljem, ma saan aru, et just selline see maraton ongi. Alati on tal mõni ootamatus varuks. Sa võid olla kuitahes hästi ettevalmistunud ja teadlik, aga ta kavaldab sind üle. Sa ei saa kunagi ühelegi maratonile startides kindlalt teada, mis sind ees ootab.

Ma täitsin oma põhieesmärgi: joosta kuni lõpuni. Ma täitsin oma aja-eesmärkidest teise: lõpetada enne poolmaratoni võitjat. Ma nautisin suuremat osa oma teekonnast. Väikese hilinemisega kogesin ka õnne-eufooriat: 2 järgmist päeva oli mul pea ikka korralikult pilvedes, ehkki jalad sundisid igal võimalusel treppidele lifti eelistama. Ma läksin siiski esmaspäeval tööle, sest polnud ühtegi põhjust koju jääda. Ühesõnaga, kõik läks tegelikult hästi, aga see esmaemotsioon peale finišit…

Ma vist pean lõpuks tunnistama, et ma olen tõepoolest kontrollifriik ja perfektsionist. Seega täitis maraton veel ühe ülesande: ma õppisin iseennast paremini tundma ja leidsin üles ühe olulise probleemi enda sees, millega peaks tõsisemalt tegelema, et oma elu õnnelikumalt elada osata.

2 thoughts on “Niisama: SEB Tallinna maraton 2016 ehk kas see siis ongi maraton?

  1. Väga põnev ülevaade! Kahju, et esmane emotsioon selline tuli… aga mis Sa arvad, kas lähed millalgi veel maratoni jooksma? 🙂

    1. Tegelikult ajab praeguseks see emotsioon mind juba ennastki naerma. Aga no mis teha, kui iseloom selline on. 🙂 Ausalt öeldes hõljun ma veel praegugi pisut pilvedes ja läheks kasvõi otsekohe uuesti maratoni jooksma. (Tegelikult ei ole ma veel kordagi peale eelmist pühapäeva isegi sörkimas käinud, nii et pole aimugi, mis seis on.)

      Aga tõsisemalt: ma ei oskagi öelda, kas ma seda päriselt kunagi kordan, kõik sõltub sellest, kas ma viitsin edasi treenida. Ühelt poolt oleks põnev näha, kuhu ma sel alal areneda võin, aga teisalt on maailmas nii palju muid huvitavaid väljakutseid. Juhtugu minuga nii- või naapidi, aga igatahes ma saan nüüd täiesti aru, miks mõned inimesed seda ikka ja jälle uuesti teha tahavad!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s