Ma valmistusin maratoniks teadmisega, et see jääb ühekordseks projektiks. Mul ei ole kunagi olnud kinnisideed, et ma pean kindlasti oma elu jooksul maratoni jooksma. Õigupoolest ei ole mul kunagi üldse jooksmisega seoses mingeid väga tõsiseid eesmärke olnud. Jooksmine on minu ellu tulnud kuidagi pooljuhuslikult ja ma arvan seniajani, et ta on siin ainult ajutine külaline. Selle kõige pärast olen ma nüüd, peale maratoni jooksmist, natuke segaduses. Kas ma peaksin jooksmist jätkama või mitte?
Maratoni-järgsed päevad olid kergemad kui ma ootasin. Lihased olid selgelt paremas seisus kui peale minu elu esimest 8h rogaini (8 tundi maastikus kõndimist). Tollest korrast mäletan ma, et esimesel ööl ei saanud magadagi, sest kogu keha kuumas ja igas asendis oli valus, nii et iga natukese aja tagant pidi üles ärkama ja käte abil näiteks jalgu uude asendisse tõstma. Midagi seesugust ma nüüd kogema õnneks ei pidanud. Kahel järgmisel päeval oli küll raskusi treppidest alla saamisega, aga juba teise päeva õhtul olin võimeline ilma käte abita WC potilt püsti tõusma. Tollest eelmainitud rogainist taastumine võttis vastukaaluks minu mäletamist mööda aega umbes nädala.
Kui keegi oleks mulle aasta tagasi öelnud, et ma ühel päeval 2016. aasta septembris võin alustada oma juttu nagu muuseas lausega: “Tegin täna ühe kerge 10-kilomeetrise jooksuringi tempoga 6 min/km,” siis ma oleks ta välja naernud. Aga täpselt nii juhtus nädal peale maratoni laupäeva õhtul, kui üle pika aja endiste kursakaaslastega suuremaks koogisööminguks kogunenud olime. Too jooks oli lihtsalt nii mõnus, et kõik jooksud võiks sellised olla. Kusjuures ma juba natuke nostalgitsesin oma suviseid jooksuradasid uuesti külastades, kuigi tõsisemast treenimisest ei olnudki veel kuigi palju aega mööda läinud. Paaril viimasel nädalal enne maratoni olin suurema osa jooksutrennidest teinud Pääskülas või marsruudil kodu-kontor, peale maratoni ei jooksnud peaaegu nädal aega üldse. Kui ma siis tollel maratonijärgsel laupäeval Harku radadele suundusin, oli hea meenutada, kuidas 2015. aasta kevadel oma esimesi teadlikke jooksutrenne seal tegin ja kuidas need esialgu tähendasid ainult umbes 5 km pikkuseid otsi, mis koos kodust tulemisega tähendas, et jooksin kergliiklusteel Hiiult Kadaka viaduktini ja tagasi. Praegu tundub see vahemaa nii lühike, et ma ei viitsiks selle pärast tossupaelugi enne jooksmahakkamist kinni siduda. Lisaboonuseks tollel maratonijärgsel esimesel jooksul oli see, et pulsikell andis mu tempo ja pulsi suhtele parima hinnangu, mida ma seni näinud olen.
Eelmisest lõigust koorub välja mitu kaalukat põhjust jooksuharrastusega jätkamiseks. Esiteks, parematel päevadel on jooksmine väga nauditav. Teiseks, tänu tehnikavidinatele on jooksmisel lihtne näha, et tõepoolest toimub areng, et ma mingilgi alal muutun vähe-haaval üha paremaks. See toimub sageli nii, et samm edasi, kaks tagasi, kolm edasi, üks tagasi, ehk siis ei ole ühtlane ja sirgjooneline, aga kui võrrelda enda tulemusi kasvõi paari kuu tagustega, on siiski edasiminekut märgata. See tekitab minus meeldivalt elusa tunde, tõestab, et mu keha ei ole veel valmis mullaks saama, on treenitav ja allub üsna suurel määral mu mõistuse kontrollile. (Ma tean, et see on paras keskealise jutt, aga mõningate kriteeriumite järgi ma olengi keskealine.)
Veel üks põhjus jätkamiseks võiks olla võimalus jooksmise abil kehakaalu kontrolli all hoida. Ainult et, see on koht, millele ma väga rõhuda ei julgeks. Ma olen tegelikult isegi lugenud, et paljud võtavad maratoniks valmistudes kaalus juurde. Sellest vaatepunktist võttes võiks kogu maratoniperioodi tegelikult jagada kolmeks: ettevalmistus maratoniks, maraton ise ja maratonist taastumine. Ettevalmistusperioodi iseloomustab lisaks kasvavale koormusele paraku ka kasvav söögiisu, just seetõttu ongi maratoni joostes raske alla võtta. Mul läks selles osas isegi õnneks, et kuigi ma enda arvates päevad otsa ainult sõin, kaotasin ma siiski treeningperioodil (3 kuuga) 2 kg kehakaalu. Kaalulangetamise seisukohalt ei ole just teab-mis saavutus, aga mul oli tõesti hea meel selle üle. Maratoni jooksul (4 tunniga) kaotasin veel 1,8 kg. Neid kahte numbrit võrreldes (3 kuuga 2 kg ja 4 tunniga peaaegu sama palju) võib ju naerda, aga nii oli. Maratonil kaotatud kilodest pool oli muidugi sama päeva õhtuks tagasi: vedelikuvarud oli ju vaja kiiremas korras taastada. Maratonijärgsel 3 nädalal, mil olen trenni tavapärasest vähem teinud, olen juurde kogunud veel 1-2 kg. Päris algkaalus tagasi seega veel ei ole, aga palju sellest enam puudu ka ei ole. Õnneks ei ole kaalu teema minu jaoks eriti kriitilise tähtsusega, ehkki väikest pekivõru muidu saledapoolse keha keskosa ümber võib olla kole vaadata, siis jääb mu kehakaal siiski normaalvahemiku alumisse poolde, nii et ma tegelikult väga sel teemal muret tundma ei peaks.
Peale maratoni on mul aga olnud ka üks ootamatu probleem, mis on edasist treenimist takistanud. Tõenäoliselt on tegemist mingi mööduva nähtusega, aga hetkel teeb see jooksutrennid pisut keeruliseks. Nimelt hakkab mul iga kord, kui end natuke kiiremini liigutada üritan, paremal roiete all pistma. Iseenesest ei ole see ju mingi uudis, et mõnel inimesel hakkab joostes pistma, aga nali on selles, et enne maratoni oli mul sellega probleeme ainult juhul, kui jooksutempo oli selline, et pulss ületas laktaadiläve. Päeval peale maratoni ei suutnud ma aga isegi kõndida ilma, et pistma oleks hakanud. Või mis kõndimisest me üldse räägime, päeval peale maratoni ma pigem loivasin oma kangete lihastega, aga ikka pistis. Kas mul maratoni enda ajal ka pistis, ma ei olegi päris kindel. Viimasel 10 kilomeetril oli selliseid pisikesi ebamugavusi kogunenud nii palju, et kas mul lisaks kõhuvalule ka roiete all pistis, ma tõesti ei tea kindlalt väita. Võis pista, pole sugugi välistatud.
Nädalane treeningpaus peale maratoni, mil käisin ainult spordiklubis Body Balance’i trennis, lõppes eelpool kirjeldatud ülimõnusa 10 km jooksuga rahulikus tempos. Tundub, et see paus mõjus hästi, sest tol mõnusal jooksul hakkas õrn tuikamine ribide all endast alles lõpukilomeetritel tunda andma. Kõigil järgnenud nädala jooksul tehtud jooksutrennidel aga kujundas minu tempot puhtalt see ribidetagune ora. Ma oleks vabalt võinud pulsikella üldse koju jätta, sest nii kui tempo 2.-3. tsooni piirile lähenema hakkas, tundsin kõhus tugevat ebamugavust. Sellesse nädalasse jäi kaks lühikest jooksuotsa (6 ja 8 km) ning üks pikem rahulik tiir ümber Ülemiste järve (suure ringiga, sealt kus tavainimene ilma Tallinna Veega pahuksisse sattumata ja jalgu märjaks tegemata läbi saab) – 22 km. Esmaspäeval tegin kiire õhtuse kõrvalepõike Uue Maailma linnaossa linnaorienteerumise päevakule ja sain seal kiiremaid jooksusamme teha üritades lõpliku kinnituse, et midagi on mäda (selles Taani riigis). Nüüd olen ennast täielikule jooksupaastule määranud. Vähemalt järgmise esmaspäevani, kui oleks võimalik Õismäele järgmisele linnaorienteerumise päevakule minna (pole midagi parata, tuleb tunnistada, et orienteerumisest olen ma tõsises sõltuvuses).
Kahes eelmises lõigus kirjeldatu ilmselgelt minu jooksuharrastust ei toeta. Praegu veel ma kurvastan ja piinlen, kui olen sunnitud trenni vahele jätma, aga paari nädalaga harjun tõenäoliselt ära ja siis on juba raskem end uuesti jooksuradadele sundida, seda enam, et millalgi üsna varsti jõuab päris sügis oma lõputute raksete hallide pilvedega ka kohale.
Oktoobris ootavad mind õnneks kaks mõnusat ja oodatud orienteerumissündmust, kus minu ainsaks eesmärgiks on päeva nautida, ja seega tempo saab valitud vastavalt võimetele, mis mõlemal juhul tähendab suurima tõenäosusega kõndimist. Esmalt stardin järgmisel nädalavahetusel TAOK 8-tunnisele rogainile ja siis 2 nädalat hiljem Libahundi Jälje nimelisele 6-tunnisele seiklusrogainile. Kui mul ei oleks hetkel jooksmine nii problemaatiline, siis ilmselt võiks juhtuda, et läheks nende kahe vahepeal Saaremaale Kolme Päeva Jooksu starti, vähemalt mõnel neist kolmest päevast, aga hetkeolukorras sellist kiusatust ilmselt ei teki. Tõenäoliselt jääb sel sügisel ka Harku rabajooks minu jaoks ära, sest esiteks on see järgmisel päeval peale 8h rogaini ja teiseks ei ole veel üldse kindel, et mu probleemid selleks ajaks lahenevad.
Kokkuvõtvalt, ehkki olen enda jaoks leidnud jooksmise alal veel mitmeid võistlusi, mida tahaks kunagi proovida, näiteks ei ole ma kunagi jooksnud ühelgi 10 km jooksuvõistlusel, siis olen hetkel sunnitud jooksupausil, mis võib üle kasvada vabatahtlikuks jooksuga lõpparve tegemiseks. Praegu püüan paraneda, lahutan meelt oma vana armastuse, orienteerumisega, ja tegelikult tahaks proovida mõnda uut ala, näiteks ronimist. Seejärel tuleb sügis, külm, märg ja pime, ma kolin spordiklubi rühmatrennidesse ja jooksma tõenäoliselt ei jõua. Näis, mis edasi saab.
Kesklinnas. Metsa sees 